Väiketuuliku soetaja esimesed küsimused peaksid olema: “Kas planeeritud asukohas on tuult?” “Mis objektid võivad energia tootmist segada?” ja “Kui kõrge mast tuleb paigaldada?”

Ilma tuuleta ei saa

Väiketuuliku planeerimisel on kõige esmaseks ja tähtsamaks küsimuseks vajaliku tuuleressursi olemasolu. Ühtset reeglit vajalikule minimaalsele aasta keskmisele tuulekiirusele on raske anda, kuna see sõltub konkreetsest rakendusest. Nimelt võib autonoomse süsteemiga tuuliku paigaldamiseks aktsepteerida väiksemat tuuleressurssi, sest alternatiivsed energiaallikad on kallimad ja tihti suuremate keskkonnamõjudega. Autonoomse süsteemi puhul võiks tuuliku paigaldamisele mõelda alates tuulekiirusest 3,5 m/s ja võrguühendusega kohas alates 4,5 m/s. Tuulekiirus 5-6 m/s on juba väga hea. Madalatel kõrgustel on sellised kohad Eestis ainult rannikul ja saartel.

Tuulik vajab enda ümber ruumi

Lisaks asukohas valitsevale tavapärastele tuuleoludele väga oluline tuuliku paigutamine eemale läheduses olevatest objektidest. Kõik looduslikud ja tehisobjektid takistavad tuule sujuvat voolamist, vähendades tuule kiirust ja tekitades õhukeeriseid ehk turbulentse. Sellistes oludes väheneb tuuliku toodang oluliselt ja tänu turbulentsi poolt põhjustatud vahelduvale mehaanilisele koormusele ka tuuliku komponentide eluaeg. Seetõttu tuleb tuulik paigutada eemale nii puudest, majadest kui muudest tuult segavatest objektidest. Joonisel on näidatud turbulentseid piirkondi, millest väljapoole peaks tuuliku paigutama vähemalt valdavate tuulesuundade poolt vaadates.

Tuuliku paigutamise erijuhuks on asukohas olev kõrge küngas või laugjas mägi, kus oskusliku paigutamisega võib saavutada mäe otsas suurema keskmise tuulekiiruse kui samas piirkonnas laugel maal.

Kui kõrge masti jaksan soetada?

Kuna tuulekiirus ja kvaliteet paranevad kõrgemale tõustes oluliselt, tuleb väiketuulikule alati valida maksimaalselt kõrge mast. Oluline on panna tuulik kõrgemale läheduses olevatest takistustest. Kui tuulikut tahetakse püstitada metsasele alale, võib minimaalselt vajalik mast kujuneda kõrgeks, kuna peab ulatuma kõrgemale ka puulatvadest. Ümbruse maapinna iseloomustamiseks kasutatakse kareduse tegurit, mille abil saab eeldada tuule erinevust vertikaalses tasapinnas. Kõrguse, kareduse ja tuulekiiruse vahelist seost arvutav abivahend on saadaval näiteks veebilehel www.wind-data.ch/tools/profile.php.

Arvestama peab ka sellega, et tuuliku hooldamiseks on tuuliku mehhanismide juurde vaja ohutult pääseda, mis võib piirata planeeritava masti kõrgust. Masti maksumuse suurenemine on otseselt seotud masti kõrgusega.

Vaata ka Eesti Tuuleenergia klastri tellitud väiketuulikute optimaalse mastikõrguse uuringut, mis analüüsis 2013. aasta kahe kõige tuulisema kuu vältel kahe Eestis reaalset töötava väiketuuliku tootlikkust nende olemasoleval paigalduskõrgusel ja ka võimalikku tootlikkust, kui tuuliku paigaldamisel oleks kasutatud kõrgemat masti.