Soome toob Venemaa tuumariski meie ukse alla
Eesti uudised, Energiakaubandus, Maailma uudised - Tuul March 7, 2015
Majandus24, 07.03.2015
Euroopa Liidu sel aastal kinnitatud üliambitsioonikas energialiidu strateegia kaotab usutavuse Soome pärast, kes suurendab jõuliselt enda, kuid seeläbi ka Eesti sõltuvust Venemaa elektritarnetest.
«Me peame muutuma vähem sõltuvaks väljastpoolt Euroopa Liitu pärit energiast,» kõlab esimene ja kõige tähtsam eesmärk Euroopa selle sajandi kõige ambitsioonikamaks poliitikaks kuulutatud energialiidu strateegiast. Julgeolek ja kõrged keskkonnastandardid sunnivad Euroopa Liitu sellele teele, avaldas Euroopa Komisjon veebruari lõpus oma veebilehel.
«Soome on energiaturgudel Venemaaga lähedalt koos töötanud pikka aega. See on täiesti loomulik,» ütles Soome kaitseminister Carl Haglund Kauppalehtile eelmise aasta lõpus, kaitstes oma riigi hiiglaslikku koostööprojekti Venemaa riikliku tuumakontserniga Rosatom, kes aitab ehitada Hanhikivi tuumaelektrijaama Pyhäjokisse.
Rosatom maksab 40 protsenti Botnia lahe äärde kavandatava Hanhikivi tuumaelektrijaama ehitamise hinnast ehk ligikaudu 2,4 miljardit eurot. Raha investeeringuks eraldas Venemaa president Vladimir Putin otse riigi valuuta- ja kullareservist. See kõik toimub ajal, kui kriisi tõttu kitsikusse sattunud Rosatom teatab oma koduleheküljel mitmete tuumareaktorite valmimise edasilükkamisest, sest Venemaa majandusministeerium prognoosib majanduslangust ja kodumaise elektritarbimise vähenemist.
Samuti hakkab Rosatom varustama Hanhikivi tuumajaama Venemaal toodetud kütusega ning soovib kasutatud kütuse ümbertöötamiseks ja ladustamiseks tagasi viia.
Trooja hobusel Euroopasse
Hanhikivi tuumaelektrijaama ehitajast Fennovoimast on saanud Trooja hobune, mille abil Venemaa Rosatom võtab märkimisväärse osa Soome energeetikast oma käpa alla. Vahemärkusena: senised kaks tuumajaama Olkiluotos ja Loviisas annavad ligi kolmandiku põhjanaabrite juures toodetud elektrienergiast.
Fennovoima on võimas investeerimisfirma, millest kuulub Rosatomile 34-protsendiline aktsiapakk, mis võimaldab blokeerida kõik sobimatud otsused. Teine suurosanik on Voimaosakeyhitiö SF, mille enamik aktsiaid kuulub 15 Soome osanikule, kuid 34-protsendiline kontrollpakett taas Rosatomile. 15 väikeaktsionäri ümber sõrme keeramine on Rosatomile käkitegu. Niimoodi kontrollib Rosatom Hanhikivi tuumajaama otse ja kaude kokku 56-protsendilise mõjuga, selgub ettevõtete veebilehekülgedelt.
Mullu juunis otsustas Venemaa valitsus, et annab Rosatomile kümnendiku Venemaa valuuta ja kullavarude hoidmiseks loodud rahvusliku heaolu fondist tuumajaamade rajamiseks välismaal. Otsuse tõukejõuks sai just Hanhikivi tuumajaam, mille tarbeks kulutab Rosatom 100 miljardit rubla pensionäride tuleviku kindlustamiseks loodud valuutavarust, kirjutas toona Kommersant. Kui palju rublasid tegelikult Hanhikivisse pumbatakse, pole teada, sest Venemaa valuuta hakkas eelmisel aastal tegema peadpööritavaid uperpalle. Rosatomile eraldati välisprojektideks kokku 290 miljardit rubla, mida ettevõte küsis 2013. aastal, kui taotles osalust Fennovoimas.
Võiks ju arvata, et suure Venemaa jaoks, kes toodab elektrit 11 tuumajaamas, ehitab kodus kaheksat uut ning välismaal veel kaheksas riigis, tähendab Soome Hanhikivi projekt vaid peenraha.
Tegelikult on elektriäri Soomega Venemaale erakordselt tähtis. 2011. aastal moodustas müük Soome koguni 55,1 protsenti Venemaa elektrienergia ekspordist, kirjutavad oma ettekandes majandusteaduste doktor Andrei Prõtkov ja tehnikateaduste kandidaat Pavel Igumov.
Teadlaste kinnitusel sunnib Venemaad elektrienergia ekspordiga jõuliselt tegelema ennekõike tööstustoodangu kasvu aeglustumine, mistõttu elektrit suudetakse toota rohkem, kui seda ise tarbida. Samuti on vähenenud Venemaa-sisese elektrimüügi tehingute rentaablus.
Vanad liitlased eemalduvad
Maksejõulise Euroopa Liidu ukse vahele soovitakse jalga üha sügavamale lükata seepärast, et lähimad liitlased Sõltumatute Riikide Ühenduses saavad üha sõltumatumaks. «Sõltumatute Riikide Ühenduse maades võetakse ette sihipäraseid aktiivseid samme energiasõltumatuse saavutamiseks Venemaast, mitmekesistades elektrienergeetika alast välismajandust ja suurendades omaenda elektrijaamade võimsust,» tõdevad Prõtkov ja Igumov.
Kui Venemaa ja Soome rajasid 2011. aasta augustis elektrienergia otsekaubanduse mehhanismi, avas see venelastele pääsu NordPooli elektribörsile. Venemaa elektrienergia ekspordimonopol Inter RAO EES kavatseb aastatel 2016–2020 oluliselt suurendada ülekandevõimsusi Soome suunal.
«Otsekaubanduse alustamine on esimene samm piiriülese kaubanduse liberaliseerimisel ning võib panna aluse Venemaa ja Skandinaavia elektriturgude ja võimsuste integreerimiseks kaugemas tulevikus,» lisavad Prõtkov ja Igumov.
Venemaa elektri-invasioon Skandinaaviasse saab alguse Eesti idapiiri vahetust lähedusest. Narva külje all asuvas Sosnovõi Boris valmib tänavu ja hakkab järgmisel aastal elektrit tootma uue tuumaelektrijaama LAES-2 (Leningradskaja Atomnaja Elektrostantsija) esimene plokk. Tegemist on moodsa tuumaseadmega, Hanhikivisse rajatava tuumajaama sõsaraga, mille peamiseks eesmärgiks kujuneb just eksport Soome. Selleks et tagada suurte energiakoguste transportimine Soome nii, et Peterburi elektriga varustamine jätkuks häireteta, projekteeris Putini heakskiidul tegutsevasse finantstööstusgruppi KER kuuluv Edvans Stroi 40 kilomeetrit Soome lahe põhjas kulgeva merealuse kaabli LAES-2st kuni Viiburis asuva elektrijaotuspunktini. Tegemist on Venemaa ajaloos esmakordse ja ainulaadse kaabliprojektiga, väidab KER oma koduleheküljel.
LAES-2 projekteeriti nelja VVER 1200 reaktoriga jaamaks, mille tootmisvõimsuseks kujuneb 4700 MW. Kui esimene reaktor alustab tööd tänavu, siis veebruaris teatas Rosatomi kapitalipaigutuste direktor Gennadi Saharov ettevõtte kodulehel, et ülejäänud kolme reaktori ehitamisega ei kiirustata ja need valmivad vastavalt sellele, kuidas suletakse Tšernobõli-tüüpi reaktorid vanas LAES-1s.
Soome radiatsiooni ja tuumaohutuse amet (STUK) inspekteeris eelmisel aastal LAES-2 ehitusplatsi, et veenduda Hanhikivisse rajatava tuumajaama ohutuses. Soomlased jäid nähtuga rahule ning STUKi tuumareaktorite osakonna projektijuht Janne Nevelainen kinnitas seejärel LAES-2 veebilehel, et venelaste uus tuumajaam vastab täielikult Soome ohutusnõuetele, mis on ühed karmimad maailmas.
Tänu nõukogude Atomenergoexpordi rajatud Loviisa elektrijaamale on soomlastel Venemaa tehnoloogiast ja tuumatööstusest kahtlemata hea ülevaade. Seda imestamisväärsem näib, et keskkonnsõbralikkuse lipuriigiks pürgiv Soome on nüüd uut tuumajaama ehitama asudes ja Sosnovõi Borist tuumaelektrit importides pigistanud silma kinni just nende seadmetega kaasas käivate keskkonnaprobleemide koha pealt. Venemaal viljeletav tuumapraktika ei mahu mitte kuidagi Euroopa Liidu keskkonnahoiu põhimõtete raamidesse.
Reostus jõuab toidulauale
Laias laastus jagunevad Venemaa tuumatööstuse ekspordikavast tekkivad ohud kaheks: ühed puudutavad reostust ja katastroofiohtu siinsamas Läänemere kaldal, teised näitavad külma sõja ajal Siberi suletud linnadesse rajatud, nüüd aegunud tuumatööstuskompleksi kommet armutult reostada, mille mõju ulatub Siberi jõgede kaudu Põhja-Jäämerre ja sealt hoovustega juba Euroopa randadesse.
Mõni aeg tagasi saatsid seitse Venemaa tuumatööstuse veterani kõige kõrgematele võimuinstantsidele pöördumise, kus nad soovitasid loobuda Sosnovõi Bori uues tuumajaama LAES-2 reaktorite jahutamiseks mereveest hiiglaslikes jahutustornides. Veteranid, kelle seas oli kolm professorit, riiklike preemiate laureaate, teenelisi energeetikuid, juhtisid tähelepanu, et uuest tuumajaamast lähtuv oht pole radiatsioon, vaid tehnoloogiliselt ekslike valikute tõttu tekkiv õhusaaste.
Tuumajaama jahutamiseks Koporski lahest võetav puhastamata vesi on saastatud, mistõttu paisatakse jahutustornide kaudu atmosfääri suurel hulgal nii orgaanilisi kui ka mitteorgaanilisi osakesi, mis võivad põhjustada elanikkonnale terviseprobleeme.
Kuid Rosatom ei pea veteranidele antud selgitustes nn märgade jahutustornide vahetamist nn kuivade jahutustornide vastu põhjendatuks, nimetab oma tehnoloogilist valikut normatiividele vastavaks ja asenduseks pakutavat tehnoloogiat liiga kulukaks.
Kuid nende nn märgade jahutustornidega käib kaasas veelgi suurem oht. Nimelt aurustatakse nende kaudu õhku märkimisväärses koguses merevett, mis moodustab suuri aurupilvi. Kui need aurukogused hakkavad uduna liiklust takistama, pole asi võib-olla nii dramaatiline. Kuid madalatel temperatuuridel põhjustab jahutustornidest pärit aur tuumajaama ülekandeliinide ja oluliste sõlmede jäätumist.
Keskkonnakaitse organisatsioon Green World annab oma raportis jäätumise võimalikest tagajärgedest üksikasjaliku ülevaate. Sosnovõi Boris asub neli Tšerobõli-tüüpi reaktorit vanas LAES-1 tuumajaamas, viis militaarreaktorit töötab Aleksandrovi-nimelises tuumatehnoloogia instituudis, samas asub Euroopa suurim radioaktiivselt saastatud metallide ümbertöötamise keskus Ecomet-S, RosRao hoiab oma ladudes 60 000 kuupmeetrit radioaktiivseid jäätmeid, rajatakse 4700 MW võimsusega nelja reaktoriga LAES-2 ja lisaks 250 000 kuupmeetrit radioaktiivseid jäätmeid mahutav hoidla.
Kui talvekülmade ajal paiskavad uue tuumajaama kuus jahutustorni taevasse ööpäevas 200 000 tonni auru, võib see põhjustada kõrgepingesüsteemide jäätumise, mis viib rivist välja reaktorite jahutussüsteemi. Kuid veel hullem: 110 kV ülekandeliini jäätumise tõttu võidakse kaotada ühendus Narva hüdroelektrijaamaga – ainukese välise energiaallikaga, mille ülesanne on tagada tuumajaama jahutussüsteemide töö avarii ajal. Katastroofi mõõtmed oleksid avariijahutuseta sellised, et lisaks Venemaa Leningradi oblastile saaksid kannatada vähemalt naaberriikide Eesti ja Soome elanikud.
Soomlase pension Venemaalt
Suurimaks ohuks nimetavad Venemaa keskkonnakaitsjad demokraatia puudumist oma kodumaal, mis muudab Rosatomi tuumaobjektid kontrollimatuks nii ühiskonnale kui ka sõltumatutele organisatsioonidele.
«Hanhikivi tuumaelektrijaam rajatakse konkurentsieelistele, mille Rosatom saavutas Venemaa looduse kontrollimatu hävitamisega,» selgitab Green Worldi juht Sosnovõi Boris Oleg Bodrov. «Soomele hakatakse tarnima Majaki tuumakütuse taaskasutuse tehase toodangut, mis on ühtaegu Venemaa tuumarelvastusprogrammi oluline osa.»
Bodrovi väitel suunatakse aga Majaki tehases radioaktiivselt saastatud vedelikud kohalikesse veekogudesse, kust need sattuvad Põhja-Jäämeres toiduahelasse ning jõuavad läbi kalade eurooplaste toidulauale.
Sosnovõi Bori tuumajaama kasutatud kütus, nagu eeldatavalt ka Hanhikivi jaama kasutatud kütus võib jõuda ladustamiseks Siberis asuvasse külma sõja aegsesse tuumapommile plutooniumi valmistamiseks rajatud suletud linna Železnogorskisse.
Worldwatchi instituut peab Majaki linna planeedi üheks saastatumaks paigaks, mille radioaktiivsed jäätmed on põhjavee kaudu jõudnud elamiskõlbmatuks muuta juba väga suure territooriumi.
Kui Bodrov käis mullu novembris Soome parlamendiliikmetele oma kahtlusi selgitamas, avaldas need Ilta-Sanomat. Ajalehele saadetud vastustes lükkasid nii Fennovoima kui ka Venemaa elektriekspordi monopoli Soome tütarfirma RAOS Voima Oy kahtlused tagasi. «Fennovoima jälgib, et kütteaine valmistamise igal etapil järgitaks kõrgeid keskkonna- ja kvaliteedinõudeid. Seire osana on Fennovoimal õigus kontrollida kõiki kütteaine tootmisketti kuuluvaid tehaseid ja rajatisi,» teatas Fennovoima Ilta-Sanomatele.
«Väited, et Vene tuumakütus on odav, ei pea paika. TVEL-ettevõtte (tuumakütuse tarnija – toim) toodetava kütteaine hinda mõjutavad maailmaturu hinnad,» selgitas RAOS Voima Oy.
Bodrovi väited Eduskuntat ei mõjutanud. Pärast põgusat kõhklemist hääletas 115 rahvasaadikut Hanhikivi tuumajaama rajamisse Rosatomi kaasamise poolt. Nii mitutki hääletajat mõjutas Fortumi lõpuks avaldatud otsus võtta projektis 15-protsendiline osalus. Rosatomi kaasamise vastu oli 74 Eduskunta liiget.
Kaalukeele kallutajaks tulnud Fortum kuulub Soome riigile ja pensionifondidele. Ettevõte, kelle kasumist sõltub nii elatunud soomlaste heaolu kui ka riigieelarve tulupool, teenis viiendiku oma mullusest käibest Venemaalt ning saavutas idanaabri juures kogukasumiks 161 miljonit eurot, kinnitab Fortumi veebileht.
Ligi kolmandik Fortumi elektritootmisest ja kaks kolmandikku soojatootmisest asub Venemaal. Kuivõrd Vene riik doteerib elanikele muude kommunaalteenuste seas märkimisväärses ulatuses toasooja, sõltub Fortumi kasum otseselt Venemaa juhtide poliitilistest otsustest. Kui Euroopa Liit kehtestas eelmisel aastal Venemaale sanktsioonid agressiooni pärast Ukrainas, seadis nii mõnegi Venemaa regiooni kuberner kahtluse alla soomlastele sooja eest makstava summa.
Kuna Fortum jätkab uute jaamade rajamist Venemaal, kuulub lausa etiketi juurde, et ka venelased saaksid headel tingimustel oma elektrijaama Soome ehitada.
Eesti ei saa tuumaenergiata
Pärast merekaablite Estlink1 ja Estlink2 valmimist tõusis Soome meie tähtsaimaks elektrienergia importijaks. Elektri importimine Soomest hakkas Eesti statistikaameti andmebaasis kajastuma 2008. aastal, kui see moodustas vähem kui kümnendiku meie tarbimisest. 2013. aastal moodustas Soomest imporditud elektrienergia juba ligi kolmandiku Eesti tarbimisest, mistõttu maksab börsil kaubeldav elekter NordPooli kodulehekülje andmetel Eesti tarbijatele enamasti sama palju kui soomlastele.
Leedulased ja lätlased maksavad enamasti meist kõrgemat, rootslased ja norralased aga madalamat hinda. Kuna Eesti Energia kavatseb tulevikus suurendada põlevkiviõli ja vähendada elektri tootmist, kasvab Soomes toodetava või selle riigi kaudu Põhjamaade elektribörsile toodava energia osatähtsus eestlaste jaoks oluliselt.
Üha karmistuvate keskkonnanõuete tõttu muutub just tuumaenergia meie igapäevaste vajaduste rahuldamisel üha tähtsamaks. Meenutame, et Eesti Energia soovis osaleda uue Ignalina tuumajaama rajamisel, kuid leedulased ajasid selle projekti ummikusse. Samuti otsisid eestlased võimalusi osalemiseks Soome uute reaktorite rajamises, kuid põhjanaabrid polnud meie kaasamisest huvitatud.
Leave a Reply