Miks ma tuulikusse ei saa?
ETEA uudised, Tuuleenergia blogi, Uncategorized - Tuul August 10, 2020
Tuulegeneraatorid on võimsad, suured ja pakuvad täiesti põhjendatult inimestele huvi. Nii tulevadki aeg-ajalt soovid tuulikut külastada. Kahjuks peab alati eitavalt vastama, sest see näiliselt lihtne ettevõtmine nõuab ohtralt ohutusmeetmeid ja ressursimahukaid otsuseid.
Tuulikuid tohivad ja saavad hooldada ainult selleks koolitatud spetsialistid, kes sisenevad tuulikusse vähemalt kahekaupa. Üksi tuulikusse minna ei tohi, isegi mitte korraks. Kahte inimest on alati vaja, kuna nii on tagatud turvalisus – kui ühega midagi juhtub saab teine anda talle abi või abi kutsuda. Väga suur osa tuulikutehnikute kallitest koolitustest ongi seotud ohutusega.
Üles tuulegeneraatori gondlisse tohib siseneda vaid siis, kui tuulik seisab ehk elektri tootmist ei toimu. Tuuliku seiskamine on omamoodi protseduur. Tuuliku labad lükatakse neutraalasendisse ja tuult mitte püüdes jääb tuulik vaikselt seisma. Tuulikul on loomulikult ka pidurdussüsteem, kuid see on nagu auto käsipidur, mis aitab paigal hoida juba seisvat tuulikut.
Tavalise Eestis leiduva tuuliku gondli kõrgus on ca 100 meetrit, sellele lisandub veel tiiviku laba, mis teeb kogukõrguseks 150 meetrit. Võrdluseks asub Tallinna Teletorni vaateplatvorm 170 meetri kõrguselt ja sealt saab hea ilma puhul Läänemere vastaskallas silmata. Tuuliku eesmärgist, kõrgusest ja ehitusest tingituna on tuulikud väga tundlikud ilmastikuoludele. Tuuliku sees olev arvuti seadistab alati tuulikud otsima tuule suunda, muutes selleks nii gondli asimeetrit kui labade asetust. Kui tuul tõuseb üle turvalise piiri, lülitab arvuti tuuliku alati ennetavalt seisma.
Tuulikud on ka piksemastid: kui välgulöök tabab tuulikut, siis juhitakse elektrilöök mööda maanduskontuuri maasse, samal ajal tuulikus viibiv inimene võib saada elektrilöögi. Nii ongi tuulikute hooldusmeeskondade liikmed mitte lihtsalt alpinistid ja elektrikud, vaid ka ilmaprognooside fanaatikud. Tuuliku lähedal viibides tuleb alati kanda kiivrit. Veidi ohtlikum on tuuliku all viibida talvel, kui tiivikulabad koguvad enda külge jäidet, lund ja jääd, mis võib ootamatult alla kukkuda.
Tuuliku kõige alumisem osa on vundament, mis ulatub mõned meetrid maa alla. Selle peal asetub betoonist ja/või metallist torn, mis omakorda kannab gondlit. Gondel koosneb kahest osast: ruum, kus asuvad käigukast, generaator ja teenindusvints ning tuuliku pöörlev osa (hub), mille külge kinnitub tiivik ehk generaatori labad.
Selleks, et üles gondlisse saada, tuleb kuidagi läbida 100 meetrit tõusvas joones. Enamasti on tuulikutes liftid, üles või alla sõitmiseks kulub viis minutit. Tuuliku sisemuses jooksevad ka redelid, mida kasutatakse kui lift ei peaks töötama. Kuna tuulikud on koonusekujulised, siis redelid kaarduvad ja nii tuleb ronida mööda negatiivset kallet.
Selgub, et tuulegeneraatoritesse ei saa külalisi lubada, kuna tuulik on tööstusseade, kus lisaks kukkumisele on ka elektrilöögi ja pöörlevate detailide oht ja see on koolitamata inimesele ohtlik. Lisaks tekitab tuuliku seiskamine majandusliku kahju tuuliku omanikule, kuid töötava tuuliku gondlisse minna ei tohi.
Tuulikud toodavad energiat ainult looduslikust tuuleressursist, mis tähendab, et tegu on rohelise energiaga. Eesti kui tuulepealne maa on hea koht tuuleenergia kasutamiseks.
Terje Talv
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht
Leave a Reply