Tuuleenergia assotsiatsioon: Oidrami järeldused on valed
Eesti uudised, Energiakaubandus, TuuleenergiaMay 14, 2015
Maaleht, 14.05.2015
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen ütleb, et Rein Oidrami leitud korrelatsioon tuuleenergia ja põlevkivi erikulu suurenemise vahel on meelevaldne ning energiamajanduses olnud fundamentaalseid muudatusi ignoreeriv.
“Näiteks väidab ta, et elektriturg avanes Eestis 2013. aastal, mil see tegelikult avanes
vaid väiketarbijatele,” märgib Kasonen. “Põhjamaades tekkis elektriturg juba 1990ndate alguses ning Eesti–Soome vahelise merekaabli Estlink 1 valmimisega 2006. aastal hakkas järk-järgult sellega liituma ka Eesti.”
Asi pole tuuleenergias
Kasonen möönab, et põlevkivi erikulu on tõepoolest suurenenud, kuid selle põhjus ei peitu tuuleenergias. Põlevkivil töötavate elektrijaamade töörežiimi ei muudeta tema
sõnul tuulest, vaid elektrituru hinnast lähtuvalt.
“Kui enne elektrituru avanemist planeeriti elektritootmist tehniliste efektiivsusnäitajate järgi, siis praegu planeerivad kõik elektritootjad oma tootmist turuhinna järgi,” rääkis Kasonen.
“Elektrihindade kõikumine mõjutab omakorda põlevkivi erikulu. Seega, kui vaadata teemale põlevkivist elektri tootmise vaatenurgast, siis oleks tõesti tore aeg tagasi
keerata, kuid tegelikkuses on praegu mõeldamatu, et keelame elektriga vabal turul kauplemise, sest see suurendab põlevkivi erikulu,” märgib tuuleenergia assotsiatsiooni tegevjuht.
Osa tegureid arvestamata
Tuuliki Kasonen toonitab, et Oidrami töös ei ole arvestatud paljude teguritega, mida tuuleenergia assotsiatsioon on välja toonud mitmes oma varasemas kirjas eri asutustele.
Näiteks saatis tuuleenergia assotsiatsiooni juhatuse esimees Martin Kruus eelmise aasta novembris Eesti Arengufondile ning majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumile kirja, mis oli tingitud just Oidrami ettepanekust lõpetada tuuleenergia arendamine.
Tuuleenergia assotsiatsiooni kiri lühendatult:
“Oidrami argumendid põhinevad eeldusel justkui oleks Eestis suletud elektrisüsteem ehk monoenergeetiline, kus genereerivad elektrit vaid tuulikud ja põlevkivijaamad. Tegelikult on Eesti osa nii Põhjamaade, Venemaa kui ka Balti riikide elektrisüsteemist, kus põlevkivijaamad ei tööta tuulikute kompenseerimisjaamadena.
Eeldatakse ekslikult, et Narva elektrijaamad (NEJ) hoiavad tuulikute võimsuse ulatuses kuuma reservi. Tegelikkuses ei ole NEJ kohustatud ega lepinguliselt määratud tuulikuid reguleerima. Kui põlevkivil töötav elektrijaam peaks ka mingil hetkel soodsaima reguleerimispakkumise tegijaks osutuma, siis võib olla tegemist mistahes
prognoosivea kompenseerimisega, näiteks temperatuuri- või tuuleprognoosi viga, merekaabli avarii, NEJ mõne ploki avarii, ehk tegemist pole kindlasti mitte vaid tuuleenergia tootmisele iseloomuliku balansseerimisega.
Oidram ei arvesta oma argumentide esitamisel elektri impordi–ekspordiga ehk nii välisühendused kui nende pudelikaeladest või remondist/hooldusest tulenevad
elektritootmise režiimi muudatused.
Turutingimustes töötavad elektrijaamad teatavasti elektrituru hindadest lähtuvalt ning turuhinna kõikumine võib olla omaette põhjus põlevkivi elektrijaamade töörežiimi muutmiseks, mis omakorda mõjutab põlevkivi erikulu.
Selle fakti eiramine tähendab ühtlasi ka energiamajanduses toimunud fundamentaalsete muudatuste ignoreerimist.”
Sisu ei ühti kokkuvõttega
Martin Kruus jätkab: “Energiasüsteemis toimub samaaegselt elektrienergia genereerimine, ülekandmine, jaotamine ja tarbimine. Seejuures peab igal ajahetkel valitsema tasakaal genereeritava võimsuse ehk elektrijaamade summaarse koormuse ja energiasüsteemist tarbitava võimsuse vahel, mistõttu ongi bilansihaldurite ja süsteemihalduri tööks pidev süsteemi balansis hoidmine.
Selleks kasutatakse rida turupõhisel loogikal töötavaid meetmeid. Millist meedet parasjagu kasutatakse, otsustab süsteemihaldur Elering, mitte Eesti Energia, nagu jääb Oidrami argumentidest mulje.
Põlevkivi erikulu ja CO 2 emissioonide hulka mõjutab ka kütuste segamine ehk antud juhul Narva elektrijaamades hakkpuidu kasutamine,
mida Oidram ei käsitle.
Töö sisu ei lähe kokku ka töö kokkuvõttega. Analüüsi sisu keskendub põlevkivi erikulu temaatikale, aga lõppjärelduses öeldakse, et CO2 summaarne heide suureneb tuulikute tõttu.
Antud töös ei uurita ju energiasektori CO2 heitmete dünaamikat, vaid hoopis teist näitajat, aga järeldus tehakse kasvuhoonegaaside emissioonide kasvu kohta. Järeldada, et tuuleenergia kogumahu suurenedes suureneb ka CO2 heitmete emiteerimine, on vale.
Eelpool nimetatud tegurid mõjutavad oluliselt analüüsi tulemusi, kuid antud juhul pole neid arvesse võetud. Oma kirjas püstitatud hüpotees, justkui esineks korrelatsioon tuuleenergia tootmise ja CO2 heitmete vahel, ei ole antud töös leidnud kinnitust.
Varustuskindlust parandab ühtsem Euroopa energiaturg, suurem paindlikkus ja tarbijate kaasamine
Eesti uudised, EnergiakaubandusMay 13, 2015
Taastuvenergia Koja pressiteade, 13.05.2015
(Rene Tammist, Eesti Taastuvenergia Koja juht)
Hiljaaegu tõdes Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi, et taastuvenergia alandab elektrihinda, leides samas , et taastuvenergia subsiidiumitega kunstlikult madalale viidud elektrihind on ohuks pikaajalisele elektrivarustuskindlusele. Pean siiski tunnistama, et selline käsitlus on pisut ühekülgne. Elektrienergia hinda mõjutavad omavahelises suhtes mitmed tegurid. Elektritootmisse investeerimiskindlust pakuvad tootjatele mitmed abinõud, mille väljatöötamisel on oluline roll ka võrguettevõtetel nagu Elering.
Euroopa Komisjoni poolt läinud aasta alguses avaldatud teatis, mis käsitles energiahindasid ja kulusid Euroopas (COM(2014) 21 /2), analüüsis pikaajalisi trende energiaturgudel. Elektrienergia hinna kujunemist mõjutavad erinevad tegurid. Raport leidis, et ajavahemikul 2008-2012 langenud elektrienergia hulgihindade põhjusteks on EL sammud, mis tänu turgude suuremale integratsioonile on suurendanud konkurentsi; elektri tootjate ja võrguettevõtete eraldamine; EL CO2 heitmeühikute hinnalangus ja madala kulubaasiga energiavõimsuste lisandumine (peamiselt taastuvenergia).
Komisjoni kvartaalsed energiaturgude raportid nimetavad elektrihindade langustrendi põhjusteks ka madalat elektrinõudlust, energia säästlikumat tarbimist, langenud kivisöe ja naftahindasid ning keskmisest soojemaid talvi. Põhjamaades on hinnalanguses olulist rolli mänginud lisaks head veeolud, mis on aidanud hüdroenergia tootmist suurendada, ning keskmisest paremad tuuleolud. Tulenevalt elektrihinna kujunemise loogikast, suruvad just madalate muutuvkuludega elektrivõimsused kallimaid turult, olles seeläbi üheks teguriks elektrihinna alandamisel. Seetõttu on tarbijatel ka tulevikus põhjust rõõmu tunda taastuvenergia tootmisvõimsuste lisandumisest. Euroopa Komisjoni hinnangul on tarbija võit odavamast elektrienergia börsihinnast enamasti suurem kui makstav taastuvenergia subsiidium.
Võimsustasud vaid suurendavad tarbijate kulusid
Iseenest nõustun Taavi Veskimäe seisukohaga, et riigipõhiste toetusmehhanismide juurest tuleks liikuda turupõhise energia hinna kujunemise suunas. Selle eelduseks on aga fossiilsete energiaallikate subsideerimise lõpetamine ja fossiilsete allikate ning tuumaenergia poolt tekitavate keskkonnakahjude arvestamine energiahinnas.
Võimsustasude asemel peavad aga kõigepealt rakenduma muud võimalused, mis on tarbijatele vähemkulukamad.Tarbijatele kulukate võimsustasude asemel tuleks integreerida enam energiaturge, rajada enam võrguühendusi liikmesriikide vahel, arendada välja turud elektrienergia bilansivõimsustele ning rakendada tarkasid võrke selleks, et tarbijad saaksid paindlikult reageerida elektrihinna kõikumistele.
Euroopa Komisjon näeb lahendustena näiteks tippkoormuse vähendamise meetmeid, impordi suurendamist sobivate võrguühenduste kaudu ning tarbijate lihtsamat osalemist turul. Oluline on ka suurendada läbipaistvust turul, harmoniseerida turureeglid ning luua lisaks nn energia-ainult-turgudele täiendavaid turge sageduse, pinge ning nn hädaolukordade teenustele. Selles osas on väga oluline roll kanda sellistel võrguettevõtjatel nagu Elering.
Taastuvenergia tootmisvõimsused panustavad samuti elektri varustuskindlusesse. Muutuvate taastuvenergia võimsuste nagu tuule- ja päikeseenergia integreerimine on küll väljakutse, ent paljud riigid on sellega väga edukalt hakkama saanud. Võtmelahendusteks on ennekõike elektrisüsteemi paindlikkuse suurendamine ning soodsate salvestuslahenduste rakendamine.
Ära ei maksa ka unustada, et taastuvenergiat on vaja energeetikasektori suure keskkonnamõju vähendamiseks, energiajulgeoleku suurendamiseks ning uute, perspektiivikate tehnoloogiate turule aitamiseks, mis hiljem tööd ja sissetulekut pakuvad. Toetusmeetmed on ajutised ning toetusvajadus kahanev. Ennustatakse, et järgmisel kümnendil toetusvajadus paljudel taastuvenergialahendustel puudub sootuks.
Kokkuvõtteks, taastuvenergia osakaalu kasvust võidab ühiskond tänu keskkonnasaaste vähendamisele, kodumaiste energiaallikate kasutamisele, uute tehnoloogiate rakendamisele ning positiivsele mõjule majandusele. Väljakutsed, mis tekivad taastuvenergia integreerimisel elektrisüsteemi, on ületatavad. Võrguettevõtted nagu Elering aitavad tootjatele pakkuda investeerimiskindlust. Energiatarbijad ei vaja võimsustasu näol täiendavat maksu lisaks toetustele, mida musta energia tootjad varjatult saavad, vaid lahendus on ühtsem Euroopa energiaturg.
Aprilli stabiilseid elektrihindu tõstis kuu lõpus Estlink 2 rike
Eesti uudised, EnergiakaubandusMay 13, 2015
BNS, 13.05.2015
Tänavuse sooja talve ning varakevade tõttu langenud elektrihinnad jätkasid sama trajektoori ka aprillis, samas merekaabli Estlink 2 rike kuu lõpus tõstis Eestis muidu stabiilseid elektrihindu.
Soojade õhutemperatuuride tõttu vähenes elektrinõudlus terves Nord Pool Spoti (NPS) turupiirkonnas, kirjutab Eesti Energia aprilli energiaturu ülevaates. Langenud nõudluse ja küllaldase elektritootmise koosmõju on viinud elektri hinnad uutesse madalpunktidesse.
Eesti turupiirkonnas sai seeläbi aprilli keskmiseks hinnaks 30,50 eurot megavatt-tunnist, mis jäi samasse suurusjärku märtsi hinnaga – 30,31 eurot megavatt-tunnist. Aprilli keskmine hind oli märtsi järel teine madalaim keskmine kuuhind, mida Eesti turupiirkond eales on näinud.
Odavama elektri kättesaamiseks sõltuvad Eesti, Läti ja Leedu turupiirkonnad aga Eesti ja Soome vahelistest ülekandekaablitest Estlink 1 ja Estlink 2. Kuigi Eesti suudab oma elektritarbimise täielikult enda toodanguga katta, on kodumaine põlevkivist toodetud elekter kallim kui Põhjamaade tuuma- ja hüdroelektrijaamadest pärit elekter. Seetõttu on Baltikumi elektrihindade langus vähemalt osaliselt tingitud Estlink kaablite töös püsimisest.
Aprilli viimasel päeval aga toimus rike Eestis paiknevas Püssi muundurjaamas ning seetõttu katkes Estlink 2 töö. Rikke tulemusena vähenes Soome ja Eesti vahelise ülekandemahu kogus 1000 megavatilt 342 megavatini, mis omakorda viis Eesti elektrihinna Soome hinnast keskeltläbi 8 euro võrra megavatt-tunnist kõrgemaks.
Soome elektrihinnaks kujunes aprillis 30,09 eurot megavatt-tunnist, mis on 2,3 protsenti kõrgem kui märtsi 29,42 eurot. Soome hinda kergitasid aprilli lõpus Rootsi ja Soome vaheliste kaablite rikked ja järgnenud hooldustöö
Läti ja Leedu hindadeks said aprillis 34,81 eurot ning 35,61 eurot megavatt-tunnist, mis on vastavalt 8 ning 10,5 protsenti kõrgemad kui märtsis. Läti ja Leedu hinnad kasvasid põhiliselt seetõttu, et Läti hüdroelektrijaamade toodang vähenes. Läti ja Leedu piirkondadesse tekitas hinnavahe kahe riigi vahelise kaabli piiramine, mille tõi kaasa Eesti ja Läti vahelise kaabli ülekoormus.
Vähemal määral avaldasid NPS-i elektrihindadele mõju ka süsinikdioksiidi saastekvootide hindade kerkimine, naftahindade tõusust tingitud kõrgemad kivisöehinnad, mis hakkasid aprilli vältel taastuma viimase seitsme aasta madalaimast punktist ning NPS-i tuumajaamade tööseisakud. Kõigi NPS-i tuumajaamade tootmisvõimsusest oli aprilli vältel puudu 15–25 protsenti.
Energiaühistute algatajad kohtusid Kõpus
Eesti uudised, Energiakaubandus, TuuleenergiaMay 8, 2015
Hiiu Leht, 06.05.2015
Kolmapäeval kohtusid Kõpu rahvamajas Eesti esimese kümne energiaühistu algatajad. Töötoas jagasid eesminejatele kogemusi kolm mentorit.
Eesti Arengufondi algatatud mentorprogrammi raames arendatakse üle Eesti kümmet energiaühistu pilootprojekti, mis plaanide kohaselt alustavad energia tootmist kohalike elanike ja kogukondade tarbeks juba sel sügisel.
“Nende kümne näitel tahame nii-öelda läbi mängida, kuidas võiks Eestis välja näha energiaühistute tegutsemine,” selgitas Eesti arengufondi energia- ja rohemajanduse ekspert Kristiina Sipelgas.
Töötuba korraldati Kõpus kuna üks kümnest on Hiiu energiaühistu, mille eestvedajaks Hiiu vallavolikogu esimees Jaanus Valk ja koordinaatoriks Kaidi Nõmmerga.
Hiiu energiaühistu
Valk rääkis, et ühistu abil loodetakse kõigepealt lahendada Kõrgessaare ja Lauka asulate kortermajade, aga ka munitsipaalhoonete küttemuresid. “Praegu püüavad seal iga maja elanikud ise kuidagi maja kütmisega hakkama saada,” selgitas Valk.
Küttena nähakse eelkõige puitu: nii haket kui puidu-graanuleid ehk prulle. “Oluline on kohaliku vähemväärtusliku puidu väärindamine kütte tarbeks, stabiilsuse tekitamine nii metsatootjale kui soojatarbijale,” selgitas Valk.
Ta märkis, et Kärdlas on olukord parem – keskkütteteenust pakub AS Eraküte. Ühe võimalusena nähakse siiski päikesepaneelide paigaldamist Pae tänava kortermajadele. “Seal on see võimalik ja nii saaks sealseid kortermaju varustada sooja veega suvel, kui maju ei köeta,” selgitas Valk. Kaugem perspektiiv oleks Kärdla sadama arendus-ala küttega varustamine.
Ühistud tooks muutuse
Eelmistel aastatel koostas arengufond energiamajanduse pikaajalist arengukava. Selgus, et kõige suurem kulude kokkuhoiuvajadus on transpordis ja energiamajanduses. “Tulenevalt sellest algatasime energiaühistute programmi, mis kõige kiiremini annab võimaluse Eesti energiamajanduses suuri strateegilisi muudatusi ellu viia,” selgitas Sipelgas.
Kõpus toimunud töötoas arutleti projektide seniste arengute üle ja otsiti lahendusi kitsaskohtade kõrvaldamiseks riiklikul tasandil. Kogemusi ja nõuandeid jagasid mentor Lutz Ribbe Saksamaalt, Hans Christian S0rensen Taanist ning Moonika Kukke Eestist.
Ribbe: See on teie tuul
Ribbe rääkis, et Saksamaal toodetud energiast tuleb 30 protsenti taastuvatest energiaallikatest ja 95 sellest tootmisest ei kuulu suurtele firmadele, vaid eraisikutele, põllupidajatele ja väikestele ühistutele. “Tegemist on struktuurse muutusega – inimesed ise on hakanud energiatootjateks ja teenivad sellega raha, mitte ei kuluta oma teenitud raha elektri eest maksmiseks,” selgitas Ribbe. See omakorda toob kaasa selle, et raha ei liigu suurfirmade kätte, vaid jääb regiooni.
Ribbe meenutas, kuidas Poolas oli suur vastuseis tuugenite rajamisele, sama hakkas talle silma ka Eestis. “Ma mõistan seda, sest meil Saksamaal oli sarnane olukord,” ütles Ribbe. “Kui tuleb mingi investor ja ütleb: näete siia panen ma tuuleturbiini – kas see pole mitte ilus? Ja see on väga kasulik kliimale ja minu rahataskule ka. Nii et palun võtke see vastu!” Ribbe küsis retooriliselt: “Aga miks te peaksite seda tegema?”
Ribbe sõnul suhtumine muutub, kui inimesed kogunevad ühistutesse ja ostavad ise enda jaoks tuuleturbiini(d). “Jah tõepoolest, see on tuuleturbiin, aga kui te näete, et iga selle pööre on kasulik kohalikele inimestele, vaatate te seda hoopis teise pilguga,” selgitas Ribbe.
Ribbe õnnitles hiidlasi, et neil õnnestus tuuleparki-de rajamise vastu koguda 8000 allkirja. “Ma olen absoluutselt kindel, et meil on vaja tuuleenergiat kasutada, aga see on teie tuul, mitte investori tuul, kes tuleb siia teie ressurssi, teie tuult varastama,” lisas ta.
“Te ei peaks olema tuuleenergia kui sellise vastu, vaid kaitsma seda enda jaoks ning olema nende vastu, kes tulevad siia teie ressurssi oma huvides kasutama,” kõlas Ribbe soovitus.
Tegutsemisvormi valik
Kukke, kes töötab advokaadibüroos Glimstedt, on üks üheksast energiaühistute programmi mentorist, kes abistavad ja toetavad algatajaid energiaühistute loomisprotsessis.
Kõpus räägiti sellest, millise tegutsemisvormi ühistud võiksid valida, millised on nõuded ja probleemid. “Loodan, et iga algatusrühm teab tänase päeva lõpuks kas valida energiaühistuna tegutsemiseks osaühingu, tulundusühistu või mittetulundusühingu vorm,” ütles Kukke.
Jaanus Valk nentis, et valikud on tänu Eesti seadusandlusele piiratud ja kohalik omavalitsus ühistusse kuuluda ei saa. Energiatootmisega tohib tegeleda kas osaühing või aktsiaselts. Tema arvates jääb seega kaks võimalust: asutada kohe osaühing või siis tulundusühistu, mis omakorda asutab osaühingu.
“Ühistu peaeesmärk on efektiivsem ja soodsam energia. Kasum peaks minema elamute renoveerimiseks – ei ole ju mõtet ilma kütta,” ütles Valk.
Töötuba Kõpus oli järjekorras viimane ja nüüd peaksid algatajad hakkama energia-ühistuid asutama. Programm kestab septembri lõpuni, siis saab teha kokkuvõtteid.
Kust tuleb raha?
Vastuseks küsimusele, kust tuleb raha energiaseadmete, võrkude ja trasside rajamiseks, ütles Kukke, et eelkõige sõltub see sellest, millise äri-mudeli alusel ühistu tegutsema hakkab. Sealt edasi tuleb vaadata, kas on vaja kaasata avaliku sektori või siis erainvestori raha.
Loomulikult peavad ühistusse panustama ka kohalikud inimesed ise. “See ongi energiaühistu üks eesmärke: et inimesed, kes näevad, et see idee on hea, on nõus tulema nii oma rahaga, kui võtma vastutust, kui saama otsustusõigust,” lisas Kristiina Sipelgas.
Majanduskomisjon: puidu kasutamist energiatootmises peaks suurendama
Eesti uudised, EnergiakaubandusMay 7, 2015
BNS, 07.05.2015
Riigikogu majanduskomisjon toetab Eesti Erametsaliidu ettepanekut suurendada põlevkivi kõrval küttepuude kasutamist energiatootmises, kuid möönab, et selle eelduseks on taastuvenergia tasude muutmine elektrituru seaduses.
Majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi tõdes, et puidu ulatuslikum kasutamine elektrienergia tootmiseks näiteks Narva Elektrijaamades tuleneb eelkõige asjaolust, et viimastel aastatel on raiemaht olnud oluliselt alla soovituslikku, teatas riigikogu pressiteenistus.
“Eestis raiuti mullu 10 miljonit tihumeetrit puitu. Efektiivse, samas jätkusuutliku metsamajandamise seisukohalt on optimaalne raiuda 12, lähiaastatel isegi kuni 15 miljonit tihumeetrit puitu aastas,” märkis Kivimägi.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Timo Tatar tegi komisjonile ülevaate puidu ja põlevkivi kooskasutamisest elektrijaamades. Kehtivad taastuvenergia toetused olid Eesti Energiale sel määral kasumlikud, et kütuseks osteti ka ehitus- ja paberipuitu, mitte üksnes väheväärtuslikku metsamaterjali.
Ka praegu ei ole puidu kasutamine elektrijaamades keelatud, kuid selleks, et see oleks majanduslikult mõistlik, tuleks elektrienergia tootjaletaastuvenergia toetust maksta. Praeguste taastuvenergia tasude puhul tooks see kaasa elektriarvete olulise hinnatõusu, muuhulgas suurendaks see kõikide Eestis asutvate energiamahukate tootmisettevõtete toodangu omahinda.
Eesti Erametsaliit märkis enda avalikus pöördumises, et küttepuidust saadav energia on peaaegu süsinikuneutraalne ja sellega kaasneb oluliselt vähem keskkonnakoormust kui põlevkivi kasutamisel. Liit leiab, et riik peaks koheselt suunama Eesti Energia kontserni tootmisstrateegiat, et taastuvaid energiaallikaid, sh küttepuitu, kasutataks suuremas mahus.
Eestil on vastav kogemus olemas, kuid taastuvenergia poliitika muutmisel selle rakendamine 2012. aastal peatus. Elektrituruseaduse muudatuste ettevalmistamise töö käib, parlamenti jõuab see tõenäoliselt selle aasta septembris, teatas riigikogu pressiteenistus.
Sügisel loomisel esimesed energiaühistud
Eesti uudised, Energiakaubandus, TuuleenergiaMay 7, 2015
Võrumaa Teataja, 07.05.2015
Kurenurme päiksepargi looja Viido Polikarpuse unistus on teoks saamas – sügiseks luuakse Arengufondi eestvõttel Eestisse esimesed energiaühistud. Sellest rääkisid esmaspäeval Võrus Arengufondi töötajad.
Energiaühistu töötab laias laastus samal põhimõttel nagu korteriühistu – koos on teatud asju kasulikum teha kui igaüks eraldi. Sama käib energia kohta. Pole siis ime, et üks esimesi energiaühis-tuid ongi korteriühistu, mis haldab Tallinnas Sõpruse pst 202 asuvat 162 korteriga elumaja. Tavapärasele korteriühistu tegevusele lisandub elektrienergia tootmine, energiat on kavas ammutada katusele paigaldatavatest päiksepaneelidest.
Kogukondlikul ühistegevusel põhineva energiaühistu peamine eesmärk on toota, jaotada ning müüa oma seadmete kaudu oma liikmetele elektrienergiat ja soojust omatarbe katmiseks, et vähendada kulusid ja luua parem elukeskkond. Nü võivad ühistu luua väga erinevad kogukonnad, näiteks ühe tänava inimesed, kes kasutavad maakütet ja päiksepaneele, saavad ühiselt toota sooja ja elektrienergiat ning muutuvad sellega välisvõrkudest sõltumatuks.
Esimesed kümme ühistut, mis Arengufondi mentorprogrammi eestvõttel sügiseks luua tahetakse, on lisaks Sõpruse pst 202 korteriühistule veel Setomaa ühistu, Hiiumaa Kärdla ja Kõrgessaare ühisvalla ühistu, Pakri ettevõtjate baasil loodav ühistu, Saaremaal Kärlas asuv omavalitsuse baasil loodav ühistu, Märjamaal ökokogukonna loodav ühistu, Ruhnu saare elanike baasil loodav ühistu, Vormsi saare nutika elektrivõrgu ühistu, Viljandimaa Kõpu vallale kuuluva mõisahoone ja piimafarmi baasil loodav ühistu ning Lääne-Virumaa Haljala valla loodav ühistu.
Arengufondi esindajad Kristiina Sipelgas ja Caroline Rute rääkisid, et esimesed kümme vahti möödunud aastal välja kui kõige perspektiivikamad aktiivsed kogukonnad, keda koostöövõrgustikud soovitasid. Võimalusel jätkatakse mentorprogrammi tuleval aastal.
Lisainfot energiaühistute kohta saab veebilehelt www.energiayhistud.ee.
Rõivas: idapartnerite toetamine on Euroopa julgeoleku olulisim väljakutse
Eesti uudised, Energiakaubandus, Maailma uudisedMay 5, 2015
Postimees, 05.05.2015
Peaminister Taavi Rõivas arutas täna Brüsselis Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuskiga julgeoleku-, energia- ning digitaalse ühisturu teemadel ja ka euroala väljakutsetest.
«Kuna Venemaa ei ole täitnud kõiki Minski lepingu tingimusi, ei ole muud valikut kui edasi minna sanktsioonidega,» rõhutas peaminister Rõivas Brüsselis Euroopa Liidu liidritele. Peaminister lisas, et seoses peagi Riias toimuva Idapartnerluse tippkohtumisega on oluline kasutada allesjäänud nädalaid, et teha konkreetseid samme Georgia ja Ukraina teel viisavabaduse poole.
Euroopa Komisjoni presidendiga kohtudes oli põhifookuses energiaturu ühendamine Euroopaga, et tagada energiajulgeolek. «Eriti praeguses julgeolekuolukorras on Balti regiooni energiaturu sõltumatus Venemaast strateegilise tähtsusega kogu Euroopa jaoks,» ütles Rõivas. «Meie jaoks on oluline Komisjoni toetus suurtele energiaprojektidele, nagu näiteks Balticconnector kui ka elektri- ja gaasiühendused Poola ja Balti riikide vahel.»
Peaminister tõstatas kohtumisel president Junckeriga ka Euroopa Komisjoni pakutud õhusaaste piirmäärade temaatika. «Eestis on õhupuhtuse olukord parimaid maailmas. Oleme pannud rõhku kodumaise taastuvenergia suuremale kasutamisele, sealhulgas tahke biomassi kasutamisele energia- ja soojatootmiseks. Euroopa Liit on võtud suuna fossiilkütuste osakaalu vähendamiseks ning Euroopa Liidu keskkonna- ja kliimapoliitika peavad üksteist toetama.»
Kohtumisel Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuskiga räägiti lisaks põhjalikumalt Läänemere piirkonna poliit- ja julgeolekuolukorrast.
Peaminister tunnustas ka Andrus Ansipi eestvedamisel valminud digitaalse ühisturu strateegia koostamist, mis homme avalikustatakse ja mis ka juuni Ülemkogul arutlusel on. Samuti tutvustas peaminister Rõivas kohtumistel oma uue valitsuse prioriteete.
Mitte üks elektrivõrk, vaid võrkude võrk
Eesti uudised, Energiakaubandus, Tehnoloogiaarendus, TuuleenergiaMay 1, 2015
Inseneeria, 01.05.2015 (Andres Meesak)
Euroopa ja Eesti energiamajandus on muutumise teel. 2019. aastaks peavad kõik uued ehitised olema nullenergiahooned, mis tähendab nii energia kokkuhoiu aga ka mikrotootmise möödapääsmatust. Eesti energiamajandus ja asjakohane tehnoloogiaarendus on olnud suurenergeetikapõhine. Suurenergeetilised ja fossiilkütustele orienteeritud investeeringud väidetavalt innovatiivsetesse õli- ja kütusetootmistehnikatesse ei ole loonud oodatud majandusedu. Eesti Energia ja ka VKG on teatanud kütuserefainerite ehitamise loobumisest. Ebamääraselt leigeid teated tuleb ka Eesti Energia Jordaania ja Utah põlevkiviprojektide kohta. Suurenergeetiliste lootuste varjus on jäänud aga vaeslapseossa nii mikroenergeetika kui seda parimal moel toetav ja edeneda aitav ühistumajandus. Seonduvatest probleemidest ja võimalikest lahendustest kirjutab Inseneeria lugejatele Eesti Arengufondi energiaühistute mentor Andres Meesak.
Energiasaurustele konkurentsi
Läbi 20. sajandi on energia, eelkõige just elektrienergia, tootmine liikunud üha suurema tsentraliseerituse suunas. Tootmisüksused on muutunud üha võimsamaks ja liikunud inimasustusest üha kaugemale. Selle ärimudeliga on sama sammu käinud ka ülekandevõrkude areng – tsentraalne tootmine üksikutes suurtes elektrijaamades, pikad ülekandeliinid ja jaotus tarbijaile. Sellise ärimudeliga kaasnevad kaod tootmisel – tootmisprotsessis vabanev soojus ei leia valdavalt kasutust ja ka kaod energia ülekandes.
21. sajandi alguskümnendid on toonud sellesse alati kindlana ja garanteerituna tundunud ärimudelisse murrangu – uued tehnoloogiad võimaldavad turutingimustes konkurentsivõimeliselt toota üha väiksemates tootmisüksustes, keskkonda mittesaastav tootmine liigub tarbimisele lähemale, võimaldades kütust põletavates tootmisüksustes vabanevat soojust kasutada efektiivselt hoonete kütmiseks, majapidamised hakkavad tootma elektrienergiat tarbimiskohas, tekivad energiaühistud.
Need murrangulised muutused sunnivad ka suuri energiafirmasid ja võrguettevõtteid mõtlema oma ärimudelite muutmisele, kui mitte veel täna, siis homme kindlasti, sest ülehomme võib juba hilja olla. Kui majapidamised ja kogukonnad hakkavad üha suuremal määral endale vajalikku energiat tootma ise kas tarbimiskohas – maja katusel või selle lähedal – näiteks küla taga võsastuvale heinamaale paigaldatud elektrituulikust või päikesepaneelide pargist, väheneb nende vajadus soetada suures elektrijaamas toodetud energiat üldvõrgust.
Mikrotootmise seadustamine
Euroopa Parlamendi (EP) 2013. aasta septembris vastuvõetud mikrotootmist käsitlev resolutsioon [2012/2930(RSP) määratleb mikrotootmise, kui väikesemahulise kütte/jahutuse ja elektrienergia tootmise üksikisikute ja väikeste- ja keskmiste ettevõtete poolt, mille eesmärk on katta nende endi vajadused ja rühmade või ühistute väikesemahulise tootmise eri vormid, mille eesmärk on toota kogukonna tasandil ja kohalike vajaduste katteks. Mikrotootmine hõlmab erinevaid tehnoloogiaid – hüdro-, geotermiline-, päikese-, mere-, tuule-, soojuspumba-ja biomassienergia, kuid tähelepanu keskpunktis on taastuvus ja säästvus. Euroopa Parlament kinnitab, et mikrotootmine peab olema tulevase energiatootmise oluline osa ja see aitab suurendada taastuvenergia üldist osakaalu ning võimaldab tõhusat elektritarbimist tootmiskoha lähedal, vältides ülekandekadusid. EP juhib tähelepanu kütteostuvõimetuse järjest kasvavale probleemile ja rõhutab, et mikrotootmise hõlbustamine üksikisikute ja kogukonna tasandil võib aidata tarbijatel kujuneda energiasektoris aktiivseks osalejaks ja omandada suurem kontroll oma energiakasutuse üle, vähendades ostetava energia kogust ja seega vältides kütteostuvõimetust. Mikrotootmine aitab kujundada ühiskonda säästvamaks, koostööaltimaks ja õiglasemaks.
Võti null- ja plussenergiaelamisse
Mikrotootmine võimaldab ehitada null- ja plussenergiamaju, mille toodetud elektrienergia ülejääk suunatakse võrku. Oluline on edendada taastuvenergia kooperatiive nii maa- kui linnapiirkondades, et suurendada üldsuse toetust taastuvenergiale ja kodanike teadlikkust väikesemahulise energiatootmise võimalustest ning selles osalemist, parandada juurdepääsu taastuvenergiale ning leida investeeringuid. EP märgib, et mikrotootmise ulatuslik juurutamine on oluline etapp üleminekul traditsiooniliselt tsentraliseeritud energiasüsteemilt detsentraliseeritumale ja paindlikumale süsteemile, mis on vajalik EL-i energiaeesmärkide täitmiseks.
EP märgib, et jaotusvõrguhalduri-tega on vaja lahendada õiglasel viisil nende probleemid, kaasa arvatud kulude jagamine ja vajadus investeerida arukasse tehnoloogiasse. Õiglaselt tuleb määratleda mikrotootjate osutatud kõrvalteenuste positiivne mõju ja nende panus süsteemi toimimiskindlusse.
Praegu on õige aeg teha õigeid otsuseid ja seada õiged eesmärgid ning jätta edasi lükkamata vajalikud investeeringud ja ulatuslik reguleerimine. Samas ei tohi laialdane mikrotootmise levik õõnestada varustuskindlust ega põhjustada energiahindade kunstlikku suurendamist.
Seega ühelt poolt peaks riigid tegema kõik, et võimalikult suur hulk tarbijaid hakkaks võrgust vähem tarbima, kuid teisalt peab säilima võrgu töö- ja varustuskindlus. Kuidas seda saavutada viisil, et hundid oleks söönud ja lambad terved?
Katse korda läinud on…
Hajutatud, eelkõige lokaalseid vajadusi rahuldava elektritootmise džinn lasti Eestis pudelist välja 2012. aastal, kui riik toetas CO, kvoodimüügi rahast ühe miljoni euroga esimeste majapidamiste mikrotootmislahenduste soetamist ja paigaldamist. 2014. aasta tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru hinnangus näitab süsteemihaldur Elering võrguga ühendatud mikrotootjate installeeritud netovõimsuseks 2,1 MW. Suurima jaotusvõrguettevõtja Elektrilevi hinnangul sõlmitakse jooksvalt ligikaudu 10 mikrotootja liitumislepingut kuus. Liitunud mikrotootjad jagunevad tootmisseadmete järgi kolmeks: 90% võimsusest moodustavad PV-jaamad, 9,3% mikro-elektrituulikud ja 0,7% mikrohüdro-elektrijaamad. Need mikrotootmisseadmed moodustavad kogu Eesti elektritootmisvõimsusest 0,08%. Eleringi aruandest selgub, et nende mikrotootmisseadmetega süsteemihaldur riigi elektribilansi koostamisel arusaadavalt täna ei arvesta. Täna ei mõjuta nende mikrotootjate poolt võrgust ostmata jäänud elektrienergia oluliselt veel ka jaotusvõrgu ärimudelit.
Mikrotootjatena on Eleringi aruande arvestuses arvatavasti vaid kuni 11 kW tootmisvõimsusega kodumajapidamiste jaamad, kuid juba on rajanud ja plaanivad lähiajal rajada oma energiatarbe rahuldamiseks oluliselt suurema tootmisvõimsusega jaamu ka erinevad ettevõtted – kelle tootmistsükliga klapib näiteks PV-jaamade ööpäevane tootmiskõver ideaalselt – sellest oli juttu Inseneeria ühes varasemas numbris Koerus asuva masinatööstusettevõtte Konesko näitel, kes on oma tootmishoonete katustele rajanud juba 150 kW PV-elektrijaama, mille toodang kasutatakse 100% ära kohapeal, samavõrra vähendades võrgust ostetava elektrienergia kogust. Selliseid 100-200 kW tootmisvõimsusega PV-jaamu on juba üle Eesti ilmselt enam, kui ühe käe sõrmedel üles lugeda õnnestub. Protsess on käima läinud ja peatada seda enam ei õnnestu, sest ettevõtted on välja arvutanud, et oma katuselt jõuab elekter tootmisseadmeteni odavamalt kui üldvõrgust. Omatoodetava elektri kasutamise eelis peitub ka võimaluses fikseerida vähemalt osaliselt energia hinnakomponent toodangu omahinnas – ka see pole kulude juhtimise mõttes vähetähtis. PV-jaama puhul on enamvähem täpselt teada palju see igal aastal energiat annab ja missuguse tsüklilisusega.
Häid uudiseid päikesevoolu asjus
PV-tehnoloogia odavnemine ei ole olnud lineaarne – seni on järgitud kõverat, mis sõltub enamasti globaalse tootmisvõimsuse juurdekasvust – globaalne tootmisvõimsuse juurdekasv on alandanud süsteemide hindu suurusjärgus 25-30% ja hindade alanemine on olnud eksponentsiaalne. Paljude riikide statistika näitab, et kui turg ei ole mõjutatud erinevatest tõrgetest – doteeritud fossiilenergia, põhjendamatud administratiivsed barjäärid võrguga ühinemiseks, aga teiselt poolt ka liighelded taastuvenergia toetused, käib väikeste, eelkõige PV-jaamade tootmisvõimsuse suurenemine ühte jalga tehnoloogia hindade alanemisega. Palju on olnud uudiseid, kus globaalsed investeerimispangad – olgu nimetatud Barclay’s või Deutsche Bank, ennustavad lähiaastail PV-tehnoloogia hindade taas umbes 40% alanemist ja võrgupariteedi saavutamist 80% globaalseid tarbijaid katval alal. See viitab, et ka Eestis läheb sujuv lineaarne hajatootmisüksuste koguse ja võimsuse kasv üle eksponentsiaalseks – kohapeal toodetav elekter muutub niipalju odavamaks, et tootmisseadmete soetamine on põhjendatud järjest suuremal tarbijate hulgal.
Elamises tulekul kannapööre
Siia lisandub veel ka Euroopa Liidu Hoonete energiatõhususe direktiiviga (2010/31/EL) kõigile liikmesriikidele kohustuslikud hoonete energiatõhususe karmistuvad nõuded. Direktiiv sätestab, et alates 01.01.2019 peavad olema kõik
uusehitised, mida kasutavad riigiasutused ja alates 01.01.2021 kõik uusehitised olema vähemalt liginullenergiahooned. Eesti laiuskraadil tähendab see tänaste tehnoloogiliste teadmiste juures seda, et kõigi uute hoonete energiasüsteemiga peab olema integreeritud taastuvenergia tootmine, et saavutada vajalik aastane energiabilanss. Tänaste teadmiste juures tähendab see omakorda peaasjalikult ainult päikeseenergia rakendamist, eelkõige PV-paneelide näol. EL energiatõhususe direktiiv (2012/27/EL) näeb ette ka hoonete energiatõhusa renoveerimise kiirendamist.
Eestis on viimastel aastatel elamute ehituseks väljastatud aastas suurusjärgus 1300-1500 ehitusluba (kasutuslube umbes poole vähem). Elamutele lisandub suurusjärgus 2300-2400 mitteeluhoonet. Kui sama trend jätkub, tähendab see alates aastast 2021 igal aastal minimaalselt sama suurusjärgu uute mikrotootjate lisandumist võrku. Oletagem, et kõik lisanduvad hooned paigaldavad keskmiselt 10 kW tootmisseadme (lähtuvalt hoone kasutusotstarbest ja tarbimismustrist mõned ilmselt vähem ja mõned rohkem) – see tähendab aastas suurusjärgus 30 MW mikrotootjate lisandumist ainuüksi uute hoonete näol. Need uued hooned toodavad siis omakorda tõenäoliselt umbes 300 MWh elektrit aastas, mis osaliselt tarbitakse kohapeal, osaliselt müüakse võrku. Kumulatiivselt võiks seega 2021. aasta paiku olla Eestis umbkaudu 2500-3000 energiatootmisega tegelevat hoonet ja mikrotootjate aastaseks elektritoodanguks suurusjärgus 3 GWh. Lisanduvad ettevõtted ja kodumajapidamised, mis paigaldavad mikrotootmisseadmeid juba olemasolevatele hoonetele.
Vanamoodne võrk ongi talumatult kallis
Kuidas need arengud mõjutavad aga võrku ja võrgutariife? Täna maksab keskmine tarbija üldvõrgust elektri kasutamise eest vaid tarbimiskogusest lähtuvalt, arvestamata tarbimisvõimsust. Tarbimisvõimsuse piirajaks on peakaitsme suurus, mis eriti kodumajapidamiste puhul, on sageli oluliselt üledimensioneeritud. Jaotusvõrgu investeeringud võrku on aga seotud eelkõige just nimelt tarbimisvõimsusega, mitte tarbitavast energiakogusest sõltuvad. Täna puudub tarbijal igasugune motivatsioon dimensioneerida oma peakaitset lähtuvalt tegelikust tarbimisvajadusest – las olla suurem, äkki läheb kunagi vaja. Kui täna tarbija vähendab peakaitsme suurust, annab ta osa võimsusest ära tasuta, kui soovib suurendada, siis peab aga maksma. Võrguettevõttel omakorda puudub samuti motivatsioon pakkuda stiimulit neile tarbijaile, kes oma peakaitset vähendaks, võrgutariifi kinnitab regulaator ja see sisaldab kõiki kulusid, seega maksame kõik ühiselt selle üledimensioneeritud, vananeva ja tuleviku tootmise- ja tarbimismudeli tele mittevastava võrgu silmapilgutamata kinni ja viriseme, miks võrguteenus on arvel kallim kui elekter ise. Arengufondi koostatud Energiamajanduse arengukava juhib samuti tähelepanu sellele, et järjest kasvav hulk haja- ja mikrotootjaid loob vajaduse võrkude planeerimisel ja arendamisel nendega üha enam arvestada ja kasutusele võtta järjest rohkem tarkvõrgu lahendusi. Arengukava rõhutab ka, et haja- ja mikrotootmise arendamiseks tuleb jaotusvõrkude arendamisel liikuda tehniliste lahenduste poole, mis lubaks tootjatel töötada ka lahutatuna elektrivõrgust.
Kujutlegem situatsiooni, et üks kogukond, näiteks üks kaluriküla põhjarannikul, vana ja väsinud jaotusvõrgu liini otsas, tuleb kokku ja otsustab küla elektrivajaduse rahuldamiseks paigaldada oma rannale näiteks elektrituuliku ja selleks sobiva suuna ja majade katustele PV-paneelid. Süsteem dimensioneeritakse nii, et kõigi tootmisseadmete kogutoodang aasta jooksul vastaks enam-vähem kogu küla aastasele tarbele. Kõik on justkui tore -mõte on hea, ressurss on olemas, tahe on olemas, moodustatakse energiaühistu „Põhjavalgus”, aga siis tekib probleem. See ühistu ei tohi elektrit toota, jaotada ega oma liikmetele ka müüa. Kui kogu küla ühendaks kõik kinnistud üheks ja oleks võrguga ühenduses vaid ühe liitumispunkti kaudu, oleks asi veel kuidagi tehtav, kuid see pole realistlik lahendus.
Tsentraalsest võrgust multitsentraalseks tootmiseks – ühistukeskseks
Nii nagu elektriäri on olnud tsentraliseeritud, on ta olnud ka seadusandlikult reguleeritud. Energiatootmist reguleerivad Eestis eelkõigeElektrituruseadus ja Võrgueeskiri – need seadused määratlevad turukorralduse, kes on turuosalised ja mis on iga turuosalise roll, õigused ja kohustused. Kui seadust lugeda, siis täna termineid mikrotootja või mikrotootmine ei leia ühestki seadusest, ometi neist räägivad nii jaotusvõrguettevõtted, põhivõrguettevõte, isegi seadusandja. Elektrituruseadusest võib välja lugeda, et elektriettevõtjaiks on tootja, võrguettevõtja, liinivaldaja ja
müüja ning selleks tohib olla äriregistrisse kantud või asutamisel olev aktsiaselts või osaühing. Väikeste, alla lOOkW netovõimsusega seadmetega, tohivad seaduse kohaselt toota ka füüsilised ja muud tüüpi juriidilised isikud – näiteks tulundusühistud, suurematega mitte. Samas tulundusühistu on kehtiva Äriseadustiku §2 kohaselt samaväärne ettevõtlusvorm kui osaühing ja aktsiaselts, miks siis tulundusühistu ei võiks olla ka võrdväärne elektritootja? See tähendaks kõigest ühe sõna lisamist Elektrituruseadusesse, ei enamat.
Tulundusühistu oleks loomulik äriühingu vorm tekkivatele energiaühistutele, mille eesmärk, nagu Euroopa mikrotootmise resolutsioon määratleb, on toota energiat kohaliku tarbe rahuldamiseks kas tarbimiskohas või selle lähedal. Tarbimiskohas tootmisega pole täna probleemi, teatava bürokraatliku barjääri ületamisega on see võimalik. Tarbimiskoha lähedal tootmisega kohaliku tarbe rahuldamiseks tekib aga probleem, rääkimata ajutisest lahutamisest üldvõrgust.
Energiatootmine saab olla kohaliku majanduse osa
Tänane turukorraldus ei võimalda elektrienergia tootjal kanda toodetavat energiat omi liine pidi üle kinnistu piiri. Võimalik on riigilõivu maksmise järel ülekanne otseliini kasutades ühele tarbijale naaberkinnistul, ülejärgmisele kinnistule enam liikuda ei tohi – see on juba paralleelvõrk, mis ei ole täna lubatud. Kogu külataguse tuuliku toodang tuleks seega müüa üldvõrku ja siis kogukonna poolt uuesti üldvõrgust tagasi osta – ei kõla just kuigi mõistliku lahendusena… Sama kehtib ka PV-paneelide poolt toodetava elektri kohta -kõik, mis suudetakse ära tarbida samal kinnistul tootmisega on hästi, kuid ülekanne omi liine pidi teiste küla majadeni on patt, kuigi elekter on toodetud kogukonna poolt soetatud seadmetega ja elekter justkui kuulub kogukonnale.
Kui meie vaadeldav küla suudaks end igal ajahetkel varustada omatoodetava energiaga, võiks ju teoreetiliselt kogukonnas jõuda kokkuleppele ja võrguühendusest üldse loobuda ja toimetadagi omaette, kuid seda pole tänaste kättesaadavate tehnoloogiate puhul siiski mõistlik teha – mõistlik oleks ikkagi olla ühenduses ka üldvõrguga, mille kaudu müüa börsil küla tarbimisest ülejääv toodang ja osta teatud ajahetkedel puudujääv. Seega üldvõrgust päris loobuda pole siiski veel arvestatav alternatiiv. Arvestatavaks alternatiiviks muutub üldvõrgust loobumine siis, kui lokaalsed salvestustehnoloogiad jõuavad ükskord sellisele tasemele, et pole rahalist vahet, kas osta külale salvestusseade või olla ühenduses üldvõrguga – sinna läheb veel ilmselt mõni aasta aega, aga on päris kindel, et see aeg saabub veel enne kui allakirjutanu pensionile läheb.
Ulatuslikuma ühistulise energiamajandamise möödapääsmatus
Kuidas siis tekkiv konflikt võrgu ja tootvate tarbijate vahel lahendada?
Täna õnnestub seda võrguettevõttel viidates kehtivale seadusele veel jõupositsioonilt suhteliselt lihtsalt eirata – ei saa, ei ole lubatud, ei ole tehniliselt võimalik jne. Võrguettevõttest tuleb aru saada – neil on kohustus tagada võrgu toimimine ja selles liikuva elektri kvaliteet – mida vähem tootjaid, seda lihtsam, seda vähem probleeme ja äri oleks nagu vanal heal 20. sajandil. Paraku on aga, nagu öeldud – džinn juba pudelist väljas ja niisama lihtsalt tagasi sinna ta minema ei kipu – turule lisandub järjest kiirenevas tempos mikrotootjaid, pigem varem kui hiljem tekivad suuremad ja väiksemad energiaühistud jne.
Tõenäoliselt oleks aeg algatada sidusgruppide vahel diskussioon elektrivõrgu teenuse ärimudelist. Tarbimispõhine tariifisüsteem on juba tänaseks aegunud. Kõigil tarbijad ja tootjad, olenemata kas nad on suured või väikesed ja ainult tootjad või ka samal ajal tarbijad, on vaja hästi toimivat ja töökindlat võrku. Täna on võrgu ülalpidamine läbi võrgutariifi tarbija kohustus. Mida enam tekib tootvaid tarbijaid, seda vähem laekub võrguettevõttele tänase ärimudeli jätkudes võrguteenuse tarbimise eest raha, seda kõrgemaks läheb võrgutariif, mis omakorda motiveerib järjest suuremat hulka tarbijaid hakkama ka tootjaks, et kulusid alandada – kõlab nagu surmaspiraal? Kuid pidagem meeles, kõigile tootvaile tarbijaile on võrgu olemasolu ikkagi vajalik, päris ilma pole täna võrguühenduse olemasolul veel võimalik. Üheks võimaluseks oleks kehtestada tariif ka võrku antavale energiakogusele, kuid kas konkurentsireeglite järgi ei peaks seda tegema siis kõigile tootjaile, nii suurtele kui väikestele? Või oleks lahendus hoopis ainult võimsuspõhine võrgutariif – kes tahab olla võrguga ühenduses, maksab võimsuspõhist püsitasu, olenemata kas ta on tootja või tarbija. See motiveeriks üledimensioneeritud peakaitsmega tarbijaid vaatama üle oma tarbimise ja viima peakaitsme kooskõlla tegelike vajadustega – ka see hoiaks ilmselt oluliselt kokku tulevasi võrgu investeeringuid. Võrguteenus peab paratamatult kujunema universaalteenuseks – nagu oh postiteenus 20. sajandil, mis vastab muutuvatele vajadustele, ei takista tehnoloogilist arengut, on kindla kvaliteediga saadaval igal ajahetkel ning mille eest kõik teenuse tarbijad maksavad solidaarselt, olenemata sellest, kas tegu on tootja, tarbija või tootva tarbijaga – vaja on teda kõigil.
«Värskemad uudised .. 2 3 4 5 6 .. Vanemad uudised»
