Toomas Tõniste: mis riigikapitalismi võidukäigust me räägime?
Eesti uudised, Tuuleenergia - eteap June 4, 2018
Delfi Ärileht, 04.06.2018
Rahandusminister Toomas Tõniste kinnitab, et Nelja Energia oli vaja osta, et Enefit Green börsile viia.
Piirkonna elektriturul tegutsevad igal pool riigiosalusega firmad ja Tõniste ei taipa, miks järsku ei kõlba kriitikute arvates investoriks Eesti Energia.
See, et Eesti Energia ostis ligi poole miljardi euro eest Nelja Energia, on saanud suure kriitika osaliseks. Miks te andsite omaniku esindajana sellele oma heakskiidu?
Mida me riigiettevõtetest tahame? Kas seda, et meil oleksid tugevad riigiettevõtted, mis maksavad pikki aastaid korralikke dividende ja on nii-öelda riigi pensionisammas? Või me ise kunstlikult nõrgestame neid?
Nelja Energia ost aitab edendada Eesti Energia konkurentsivõimet ja jätkusuutlikku tegevust.
Tehingut on peetud monopoli tugevdamiseks, riigikapitalismi vohamiseks.
Kui vaatame avatud elektrituru piirkonda laiemalt ehk Baltimaid ja Põhjamaid, siis siin moodustab kahe ühinenud ettevõtte turuosa kokku 2%. Mis monopolist me räägime? Sellel turul on Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja Poola riigiosalusega ettevõtted. Seal on see täiesti normaalne. Nelja Energiat ei müü erasektor, vaid munitsipaalettevõte. Öelda, et Eesti riigiettevõte ei kõlba investoriks, aga kui oleks siin Leedu riigi energiaettevõte, siis oleks hea? Sellisest suhtumisest ma aru ei saa.
Kui meie inimesed maksavad taastuvenergia tasusid, siis psühholoogiliselt on (ka mul endal) parem tunne, kui see raha jääb koju. Saan selle kaudselt tagasi. Eesti Energia maksab Eesti riigile makse üle 150 miljoni euro aastas.
Kas Eesti Energia ei maksa liiga kõrget hinda?
Kriitika suhtumine on ühene: kui sa võitsid, ju sa siis pakkusid liiga palju. Kui keegi teab konkureerivaid hindu, siis käigu välja. Ei ole mõtet spekuleerida.
Eesti Energia puhul tuleb arvestada, et tema saavutab ostuga kõige parema sünergia. Millist hinda pakkuda, oli Eesti Energia otsus. Mina üldkoosolekuna siin ei sekkunud ja ma ka ei teadnud, milline see viimane pakkumine oli.
Eesti Energial on Nelja Energiat tarvis Enefit Greeni börsile viimiseks?
Jah, see on laiem eesmärk. Selleks et saada võimalikult hea hind, tuleb ettevõte täita sisuga. Eesti Energial on omaniku ootused just taastuvenergia osa suurendamises, vähese CO2-emissiooniga energia tootmises. Kas need eesmärgid täita 7–8–10 aasta jooksul investeeringute kaudu, vaieldes ja murdes bürokraatiamasinat? Üks näide oli Tootsi tuulepark, mis oli algul plaanis portfelli kaasata ja selle läbi edukas IPO teha. Kuna see on kohtuvaidlustesse takerdunud, siis nüüd oli Nelja Energiaga võimalik kiiremini oma eesmärk täita. Jah, loomulikult on küsimus hinnas ja igal tehingul on omad riskid, aga need on töötavad tuulepargid, millel on töötavad rahavood. Teistpidi need alandasid riski.
Eesmärk on nii kiiresti kui võimalik korraldada Enefit Geeni IPO. Minu kui rahandusministri taha asi ei jää. Minu pärast võiks see toimuda enne valimisi, aga teame, et konkurentsiametid peavad oma loa andma, ettevõtted tuleb korralikult ühendada, börsile minek ette valmistada. See võtab aega.
Millal IPO-t võiks oodata?
Orienteeruvalt võiks see toimuda järgmise aasta esimeses pooles.
On kõlanud soovitusi, et erastada tuleks kogu Enefit Green.
Praegu on plaan erastada 49%. Ettevõttel peab olema tuumikinvestor, kes vastutab. Ma ei välista, et kunagi võib see [kogu ettevõtte erastamine] teemaks tulla. Riigi poolelt vaadatuna on ühekordsed tulud sellised, et mis kiirelt tuleb, see kiirelt läheb. Mulle väga meeldib, kui riigil on tugevad riigiettevõtted, mis aitavad tulupoolt täita. Teistes riikides see nii on ja pean seda väga õigeks suunaks. Loomulikult nii, et see ei halvendaks eraettevõtjate positsioone. Selleks on regulatsioonid.
Kaja Kallas leiab, et Eesti Energia peaks maha müüma võrguettevõtte Elektrilevi.
Täna mingit turgu valitsevat seisundit ei ole ega tule. Kui jaotusvõrke vaadata, siis on Elektrilevil seal samasugune loomuliku monopoli seisund kui teistel 30 jaotusvõrgul. Võrguettevõtte investeeringud ja hinnakujundus ei sõltu ettevõtte suvast või kontserni kuuluvustest. Kõik on üleriigiliselt reguleeritud. Kui on probleem, saab regulatsioone muuta.
Tähtis on teenus, et see oleks tarbija jaoks kvaliteetne – et elekter oleks alati olemas, kui nad lülitit vajutavad.
Ei ole põhjust arvata, et Nelja Energia ost võiks mõjutada võrguinvesteeringuid. Nad on kõik eraldi korvides. Elektrilevi investeerib aastas võrkudesse 90 miljonit. Kui tahame veel rohkem investeeringuid, siis võrgutasud tõusevad. Keegi peab selle kinni maksma.
Iga kriitikat ma võtaksin selles kontekstis, et valimised lähenevad. On tarvis ühte põhjalikku analüüsi, kuidas oleks kõige mõistlikum edasi liikuda.
Elektrituru seaduse kriitikud kinnitavad, et see soosib Eesti Energiat. Ning seadusest 2020. aasta piirangu eemaldamine toetab väidetavalt Eesti Energiat, sest juhul kui Tootsi tuulepargid saavad Eesti Energiale, siis saavad nad taastuvenergia toetust.
Olin riigikogu majanduskomisjonis elektrituru seaduse menetleja. Tollal taastuvenergia koda ja Kaja Kallas pooldasid, et investeeringuid teinud ettevõtted saaksid garanteeritud maksimaalse taastuvenergia tasu ja uued lisanduvad ettevõtted ei saaks. Kõik teadsid, et kui tootmine läheb üle 600 gigavatt-tunni aastas, siis hakatakse jagama taastuvenergia tasu. Käis väga tugev lobi, et juba investeeringud teinute maksimaalne tasu jätkuks, ja selle nimel oldi valmis ohverdama kõik uued tulijad. Nüüd, kui ei ole enam kedagi kaitsta, Nelja Energiat ei ole enam, on kohe teistsugune jutt.
Eestis on väga kõrged taastuvenergia tasud, see segab ettevõtteid, vähendab nende konkurentsivõimet. Eesmärk peaks olema, et need tasud oleksid võimalikult madalad ja selle eest me saaksime võimalikult palju taastuvenergiat. See peaks olema lähtepunkt. Ja seda rida peaks algusest peale ajama, mitte ainult siis, kui see on endale kasulik.
Riigikogust läks see läbi ilma vastuseisuta. Mõistlik konsensus on saavutatud.
Euroopa struktuurifondidest saame uuel eelarveperioodil veerandi võrra vähem raha. Lõunapoolsetel riikidel see summa suureneb. Kõlab ebaõiglaselt.
Struktuurifondide eesmärk on aidata riikidel teistele järele jõuda. Meie oleme tänu toetustele jõudnud järgmisse kategooriasse, oleme üleminekupiirkond. See on hea uudis, me võiksime selle üle uhked olla.
Jah, me saame natuke vähem toetusi. Samas oleme eelmisel eelarveperioodil saanud iga sissemakstud euro eest vastu üle nelja euro ja uuel perioodil saame veidi üle kolme euro. Ja ikka nuriseme. Ahnusel võiksid ikka ka piirid olla.
Murekoht on, et üleminekuga on meil liiga suur kukkumine – see võiks olla sujuvam. Tänane pakkumine on 24% vähenemist. See on aga parem kui maalitud õudusunenäod. Ja see on alles pakkumine. Teeme põhjaliku analüüsi. On kohti, millega ei saa rahul olla, ja võitleme edasi. Paari nädala pärast kabinetis formuleerime oma seisukohad. See on aga ainult üks osa eurotoetustest. Peame igal rindel olema aktiivsed ja lõpptulemust saame hinnata alles kõike kokku liites. Tuleb ka arvestada, et kui üritame kuskil väga jõuliselt suunda mõjutada, siis suure tõenäosusega tähendab see raha vähendamist mujal. Ka Euroopas loevad kõik raha.
Kuidas rahandusministrid eelarveplaanide arenguga rahul on?
ECOFIN-i pool ehk need kes raha loevad näevad uusi ohte, mis valimistega seoses on üles kerkinud. Populismi võidukäiguga seoses on tulnud arusaamine, et kui enne Euroopa Parlamendi valimisi ei suudeta MFFi (multiannual financial framework- seab pikaajalised raamid euroliidu eelarve aastastele maksimaalsetele kulutustele-toim.) vastu võtta, siis pärast on juba väga keeruline prognoosida, mis sellest saab. Parlamenti tulevad erinevate riikide parlamentäärid värskete valimislubadustega ja läheb aega, et uued inimesed kurssi viia kust üks või teine number pärit on ja miks need numbrid just sellised on. Hea uudis on, et viimasel ECOFIN-il saime panganduspaketi vastu võetud, mis vahepeal erinevate riikide vastuseisu tõttu oli takerdunud. Nüüd oli aga ühine arusaam, et riskide vähendamiseks tuleb see kiiresti vastu võtta.
On uued võimalikud poliitilised kriisid lükanud brexiti küsimuse Euroopas tagaplaanile?
Brexitist enam nii palju ei räägita. Mis tingimustel Inglismaa lahkub ja kui pikalt maksetes osaleb, sellega tegeleb Euroopa Komisjon, see ei ole üldine diskussioon. Arutelu on teemal, kui palju peavad teised riigid brexiti augu kinni maksmiseks uues eelarves rohkem panustama. Praegu on Komisjon tulnud välja, et see on 1,1 [Eli seitsmeaastase eelarvekava maht oleks kokku 1,1% Eli rahvamajanduse kogutulust].
Võimalik Itaalia käitumine võib teha karuteene MFF-i edasi liikumisele. Teatud riikides, eriti netomaksjatel on valitsustel raske põhjendada, miks me juurde maksame, sest inimesed kardavad, et sellega maksame Itaalia trillalaa-trullallaa kinni.
MFF-i paketis plaanitakse ka 30 miljardi euro mahus meedet kriisis räsitud riikide toetuseks- EISF-i (European Investment Stabilisation Function).
See on stabiliseeriva eelarve võimekuse loomiseks, mida võib rahaliidus vaja minna. Euroopa Keskpank ei saa üksikule riigile vastu tulla ja appi minna. Vahel võib juhtuda, et oleks oluline aidata. See on üsna värske plaan. Suund on õige. Aga kuidas see rahastus saab olema, kuidas seda tehnilisel tasandil rakendada tahetakse, see kõik on veel väga algusfaasis.
– ÄÄREJUTT –
Alkoholi hinnast: ei maksa tõmmelda
Praeguses eelarvekavas ei ole Tõniste sõnul nelja aasta peale aktsiisitõusu ette nähtud. „Mida me langetamisega saavutaksime? Alkohol läheks odavamaks, piirikaubandust see ära ei kaotaks, tõenäoliselt mingi aja pärast hakkaks põhja poolt rohkem ostuturiste siia tagasi tulema. Samas kui me aktsiise ei tõsta, kuid Läti ja Soome tõstavad, siis ka juba saavutame selle tulemuse. Ei maksa kogu aeg tõmmelda. Lätis on ka juba alkoholihinnad tõusnud,” ütles minister.
– PISITEKST –
● Eesti Energia maksab Eesti riigile makse üle 150 miljoni euro aastas.
● Mulle väga meeldib, kui riigil on tugevad riigiettevõtted, mis aitavad tulupoolt täita.
● Meie oleme tänu toetustele jõudnud järgmisse kategooriasse, oleme üleminekupiirkond.
● Inimesed kardavad, et sellega maksame Itaalia trillalaa-trullallaa kinni.
Leave a Reply